Suusaorienteerumine – kaasahaarav ja põnev spordiala -

Suusaorienteerumine – kaasahaarav ja põnev spordiala

Suusaorienteerumine on sümbioos kahest spordialast: murdmaasuusatamisest ja orienteerumisest. Sportlase ülesandeks on suuskadel ja kaarti jälgides läbida ette antud võistlusrada ühest kontrollpunktist teise kindlaksmääratud järjekorras.


Suurim erinevus orienteerumisjooksuga seisneb selles, et kui esimesel juhul asuvad kontrollpunktid n-ö vabalt metsa all, siis suusaorienteerumises paiknevad need suusaradadel ja orienteerumine toimub tihedas suusaradade võrgustikus.

Kaarti loetakse rinnale kinnitatud kaardialuselt ning sportlaste ülesandeks on erinevate radade vahel valides ehk teevalikuid tehes leida punktist punkti liikumiseks kõige kiirem tee, läbida see veatult ja võimalikult kiiresti. Kusjuures kõige otsem tee pole alati mitte kõige kiirem.

Suusaorienteerumise võistlused toimuvad enamasti mõnel murdmaa- või laskesuusastaadionil ja nende läheduses, kus on olemas nn tavalised ehk laiad suusarajad, aga lisaks aetakse maastikule lumesaanidega sisse tihe kitsaste radade võrgustiku. Laiadel radadel saab sõita uisku, kitsastel tuleb liikuda paaristõugetega.

Tihtipeale on kitsad rajad üsna järskude kurvidega või suurte tõusude-langustega ning nõuavad väga head suusavalitsemise oskust. Kui rajad on jäised või lumeolud kehvad, on hea tasakaal ja julgus eriti olulised.

Radade võrgustik sõidetakse sisse mitmekesine – nii metsa alla, soodele, lagedatele kui ka üle küngaste ja lohkude. Rajameistri eesmärk on teha rada võimalikult põnev nii, et igasse punkti oleks mitu erinevat teevalikut ning võistlejatel oleks parima lahenduse leidmine võimalikult keeruline.

Kõik on siiski orienteeruja enda otsustada: kas valida punkti minek võimalikult otse või vältida tõusu ja sõita suurema ringiga või sõita peamiselt laiadel radadel, sest seal on võimalik arendada suuremat kiirust. See ongi asjaolu, mis teeb suusaorienteerumise etteaimamatuks ja põnevaks, seda nii sportlasel rajal valikuid tehes kui pärast kaasvõistlejate valikuid analüüsides või pealtvaatajatel staadionilt või arvutiekraanilt võistlust jälgides.

Ajavõtuks ja kontrollpunktide läbimise tõendamiseks kasutatakse elektroonilist märkesüsteemi, mis koosneb kahest põhilisest komponendist: kummipaelaga võistleja näpu külge kinnitatud elektroonilisest kontrollkaardist ehk SI-kaardist ja kontrollpunktis olevast kontrolljaamast. SI-kaart fikseerib kontrollpunkti läbimise õhust, punkti lähedalt läbi suusatades. 

Kui kontrollpunkt jääb läbimata või läbitakse punktid vales järjekorras, võistleja diskvalifitseeritakse.

Suusaorienteerumise reeglite järgi peab võistlejal raja läbimisel igal hetkel kaasas olema vähemalt üks suusk ja finišikoridor tuleb läbida vähemalt ühel suusal. See tähendab, et vajadusel (näiteks järsust mäenõlvast üles ronides) võib võistleja suusad alt võtta, kuid ei tohi mõlemat suuska maha jätta ning ka ühe suusa purunemisel peab võistlejal finišikoridori läbimisel vähemalt üks suusk all olema.

Suusaorienteerumine sobib kenasti ka harrastajatele, eelkõige neile, kel murdmaasuusatamise tase piisav, et kitsastel radadel, järskudes kurvides ja laskumistel kenasti edasi liikuda ning püsti jääda. Kaardilugemine vajab varem orienteerumisega mitte tegelenud inimesel harjutamist, aga midagi üleloomulikult rasket selles pole.

Allikad: